Kristina Pihl süveneb kalapüüki põhjalikult

Tõsisem huvi kalapüügi vastu tekkis Kristinal alles vähem kui kümme aastat tagasi, nii et seda suurema kaaluga on võit, mis tuli paljusid kogenud spinninguässasid edestades.

Kristina Pihl alustas kalapüüki siis, kui asus tööle kalastustarvete kauplusse. Enne seda töötas ta ühe matkaautosid rentiva ja müüva ettevõtte büroojuhatajana. „Töö oli huvitav, aga pikapeale tekkis soov proovida midagi muud,“ meenutab ta. „Saatsin mitmesse kohta oma CV ja üks neist, kust mind ka vestlusele kutsuti, oli kalastustarvete kauplus, kus töötajad olid sõbralikud ja hea naljasoonega ning see viimane on mulle väga oluline.“

Enne tööle asumist polnud Kristina kalapüügiga eriti kokku puutunud. Ta meenutab, et vanaisa oli küll pühendunud kalamees. Tööandja korraldas vahel töötajaile praktilisi õppepäevi, kus ka Kristinale anti ritv kätte ja tal tuli läbi proovida erinevad landid, et oskaks neid kaupluses klientidele soovitada. Õppepäevade käigus hakkasid tulema esimesed kalad.

Nagu me kõik teame, et kui sellele hobile sõrme annad, võtab see terve käe – ja nii läkski. Nüüd veedab Kristina kalal kõik vabad hetked ja osaleb viimased kolm aastat ka võistlustel. Umbes pool aastat tagasi liitus ta Wfish kaupluse meeskonnaga, kus, nagu ta ütleb, arendab edasi oma teadmisi ja võtab vastu uusi väljakutseid.

LANTI PEAB MÄNGITAMA. Meie kohtume Kristinaga kenal augustikuu õhtul, kui ta tuleb kaldale mõnetunniselt kalaretkelt Tõstamaa laidude vahele. Päev oli tuulevaikne, vesi soe ja kala väga passiivne. Sellegipoolest õnnestus Kristinal paar haugi kätte saada, aga lihtne see polnud. Paariline jäi seekord tühjade kätega.

Kala tõi täna üks Kristina lemmiklante, Eestis käsitööna valmiv Sohni plekk. „Mulle meeldivad eriti kuldne hõbedasega ja hõbedane hologrammkleepsuga,“ ütleb ta. „Aga nii lihtne see siiski polnud, et paned õige landi liini otsa ja saadki kala. Tuli leida see võtmeke, mis passiivsel kalal suu lukust lahti keeraks.“ Sel korral aitas selline kerimismeetod, et tõmbad natuke ridvaga ja siis kerid liini aeglaselt sisse. Meri on tugevalt taimestikku täis kasvanud ja lanti tuleb kerida taimede pealt. Tõmbele järgneb landi kukkumine pausil taimede vahele ja just sel hetkel kala ründab, sest ei suuda vastu panna ahvatlusele, kui peibutis otse nina ette kukub. Niisama pea kohalt mööda veiklevat lanti ta sel päeval rabama ei söösta.

Kristinaga lantidest rääkides jätkub juttu kauemaks. On ju tegemist profiga, kes neid iga päev müüb ja teab nende hingeelust palju. Tema teiseks lemmik-haugilandiks on Westin Swim – mitmekülgne lant, mis pakub kaladele ahvatlevat mängu nii jergitades kui ka ühtlaselt kerides. Sellega saab püüda nii madalas kui sügavas vees, tänu millele on see eriti sobilik Eesti rannikumere tingimustesse. Kolmandana märgib ta tunnustavalt Purema Maimu. Viimane on Eesti käsitöölant, väga kvaliteetselt valmistatud, atraktiivse S-kujulise mänguga ja aeglaselt uppuv.

Siinkirjutaja ei kujuta hästi ette, kuidas saab kalapüügihuviline üldse kalastustarvete poes töötada, ilma et kogu palk poodi jääks. Ahvatlusi on ju ometi nii palju ümberringi. „Kui mõni uus ja huvitav lant müügile tuleb, siis tahan seda kindlasti proovida,“ kinnitab Kristina ja muigab. „Aga tegelikult on nii, et kui oled iga päev lantidest ümbritsetud, siis suur õhin, et pean need kõik endale saama, lahtub üsna pea.“

NII TULI VÕIT. Tori-Jõesuu spinningupüügi võistluse võidule eelnes Kristina sõnul korralik ettevalmistustöö tiimikaaslastega, kellega ta enamasti koos võistlustel käib. „Vaatasime kaarti, arutasime omavahel, kus oleks kõige parem püüda,“ räägib ta. „Leidsime raskesti ligipääsetava koha, kus võiks kala olla ja kuhu mitte keegi ilmselt ei lähe, sest sinna pääseb vaid kahlamispükstes. See oli mul muide ka elu esimene püük kahlamispükstes. Ilm oli palav, tee püügikohta pikk ja väga raske. Ei olnud sugugi lihtne püük.“

Kalad püütud, tuli ette võtta vaevaline tagasitee. „Helistasime korraldajale, et oleme tulemas, ja õnneks jõudsime kenasti õigeks ajaks,“ meenutab Kristina. „Kaalumisel ma veel absoluutselt ei adunud, et olen võidu konkurentsis. Alles siis, kui korraldaja Erkki Mäeväli tuli diplom näpus küsima, kuidas mu nimi õieti kirjutatakse, jõudis pärale, et siit võib midagi tulla.“

Kristina sai tol päeval kolm kala kogukaaluga 8,35 kilo, üks neist koguni neljakilone. Teise koha omanik sai täpselt seitse kilo kala, kuid need olid väiksemad ja neid mahtus selle kaalu sisse viis isendit.

Kristina püüdis võistlusel Westini, Fox Rage ja Narvali silikoonlantidega. Kalale meeldisid fireflake, lemontiger ja bluemint toonides landid. Kuid ka siin võttis Kristina kasutusele ühe väikese nipi, mis muutis tema landi kalale atraktiivsemaks. „Kinnitasin landile kõhu alla väikese sissekruvitava lisaraskuse, aga mitte otse keskele, vaid veidi külje peale, nii et lant hakkas rohkem küljelt küljele liikuma,“ selgitab ta. Seesuguseid nippe õpib Kristina erinevaid YouTube’i kalapüügikanaleid vaadates.

„Ma räägin ka poes klientidega palju ja kui nad otsustavad osta toote, mida ma pole veel ise kasutanud, siis ikka tunnen huvi, kuidas nad sellega püüavad,“ ütleb Kristina. „Ükskord isegi üks endine kolleeg arvas, et ma näitan nii oma ebakompetentsust. Aga minu meelest on parem niimoodi õppida kui teha nägu, et ma tean kõigest kõike, kuigi tegelikult ei tea.“

„Kalamehed on kõik väga toredad inimesed ja mina ei ole küll kohanud kedagi, kes keelduks oma kogemusi jagamast või räägiks mingit jama,“ jätkab Kristina. Klientidele meeldib pädeva jutuga müüja samuti. Saanud teada tema hobist, milleks on vanade kalastustarvete kogumine, on nad hakanud talle kinkima oma antiikset kraami, mis endal enam kasutust ei leia. Nüüd ongi Kristinal kogunenud arvestatav püügivarustuse kollektsioon, mille vanim eksemplar pärineb aastast 1969.

UUED PÜÜGID OOTAVAD. Põnevaid püüke on Kristina kogemustepagasisse peale tavapärase haugi- ja ahvenapüügi kogunenud veelgi. Näiteks proovis ta sel suvel Montenegrot külastades ära makrellipüügi 60–70 meetri sügavuselt. Tegelikult püüti makrelli elussöödaks, et tabada nende abil märksa suuremaid kalu, kuid neid sel korral tabada ei õnnestunud. Seltskonna üllatuseks maksis giid neile oma honorarist 150 eurot tagasi, sest see olla tema kehv töö, et suuri kalu ei saadud. Jõudnud tagasi kodusesse Eestisse, pani Kristina kokku paki sellistest peibutistest, mida seal püügiks kasutati, ning saatis postiga giidile, et tänada mõnusa elamuse eest.

Paljud püügid on veel proovimata. „Ma pole näiteks seniajani talvel jäält püüdnud, sest olen lihtsalt selline külmavares,“ naerab Kristina. „Aga talikombe on mul juba olemas ja sel talvel on plaanis see ka järele proovida. Saab ju kasutada saabastes soojendavaid sisetaldu ja kinnastes samalaadseid soojendusi. Sama on meriforelli püügiga – kahlakad mul nüüd on, järelikult tuleb neile rohkem kasutust leida.“