Algus

Sahharovi mõttevabaduse auhind, mille esimesed laureaadid olid 1988. aastal Nelson Mandela ja Anatoli Martšenko, on Euroopa Liidu kõrgeim tunnustus inimõiguste kaitsjatele. Sellega tõstetakse esile üksikisikute, ühenduste või organisatsioonide silmapaistvat tegevust mõttevabaduse kaitsel. Auhinna ja sellega seotud võrgustiku abil toetab Euroopa Liit auhinna laureaate, suurendades nende jõudu ja võimalusi oma eesmärkide eest võitlemisel.

Aegade jooksul on Sahharovi auhinna laureaatide hulgas olnud teisitimõtlejad, poliitikud, ajakirjanikud, juristid, kodanikuühiskonna aktivistid, kirjanikud, emad ja abikaasad, vähemusrühmade liidrid, terrorismivastane rühm, rahuaktivistid, piinamise vastu võitleja, karikaturist, kauaaegsed meelsusvangid, filmitegija, ÜRO ja isegi hariduse eest võitlev laps. Auhinna abil soovitakse edendada eelkõige sõnavabadust, vähemuste õigusi, rahvusvahelise õiguse järgimist, demokraatia arengut ja õigusriigi põhimõtete rakendamist. Mitu Sahharovi auhinna laureaati, sealhulgas Nelson Mandela, Malala Yousafzai, Denis Mukwege ja Nadia Murad, on hiljem pälvinud ka Nobeli preemia.

Euroopa Parlament annab Sahharovi auhinna üle Strasbourgis iga aasta lõpul toimuval pidulikul täiskogu istungil. Sellega kaasneb 50 000 euro suurune rahaline preemia. Kandidaate võivad esitada nii fraktsioonid kui ka parlamendiliikmed, kuid kandidaadil peab olema vähemalt 40 toetushäält. Kandidaadid esitatakse väliskomisjoni, arengukomisjoni ja inimõiguste allkomisjoni ühisel koosolekul ning seejärel valitakse eelnimetatud kahe põhikomisjoni liikmete hääletuse tulemusena välja kolm nominenti. Lõpliku(d) laureaadi(d) valib esimeeste konverents - presidendi juhitav Euroopa Parlamendi organ, mis koosneb kõikide parlamendis esindatud fraktsioonide juhtidest. Seega on laureaatide valimine tõeliselt euroopalik protsess.