Loomataudid

Haigustekitajad võivad kas otseselt või keskkonna vahendusel kanduda ühelt loomalt teisele, samuti loomalt inimesele ja vastupidi – loomalt inimesele (nimetatakse zoonoosid). Loomataud on ka selline loomade massiline haigestumine, mida põhjustaval teguril puudub omadus üle kanduda (vektorputukatega levivad haigused).

Euroopa Liidu loomatervise määrus (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/429) jagab määruses loetletud loomataudid nelja kategooriasse:

• A-kategooria taud – taud, mida tavaliselt Euroopa Liidus ei esine ja mille suhtes tuleb selle avastamise korral viivitamata võtta likvideerimismeetmeid (nt suu- ja sõrataud, sigade Aafrika ja klassikaline katk). Siia kategooriasse kuuluvaid haiguseid nimetatakse Eesti seadusandluses ka eriti ohtlikeks loomataudideks.
• B-kategooria taud - taud, mida tuleb tõrjuda kõikides liikmesriikides eesmärgiga likvideerida haigus kogu liidus (nt marutaud, brutselloos).
• C-kategooria taud - taud, mis on asjakohane mõne liikmesriigi jaoks ja mille puhul on vaja võtta meetmeid, et ennetada selle levimist Euroopa Liidu osadesse, mis on tunnistatud ametlikult taudivabaks või kus on asjaomase loetellu kantud taudi jaoks olemas likvideerimisprogramm (nt lammaste katarraalne palavik, Aujezky haigus).
• D – kategooria taud - taud, mille puhul on vaja võtta meetmeid, et ennetada selle levikut seoses Euroopa Liitu toomisega või liikmesriikidevahelise liikumisega (nt veiste genitaalne kampülobakterioos, kargtaud).
• E- kategooria taud - taud, mida loomatervise määruse kohaselt on Euroopa Liidus vaja seirata (paratuberkuloos, Q-palavik).

Muu loomataud on loomataud, mis ei ole loetletud loomatervise määruse II lisas ning mida ei peeta esilekerkivaks loomataudiks.

Teatamiskohustuslik loomataud on loomatervise määruse II lisas loetletud taud.

Koostöö parandamiseks eri riikide vahel ohtlike loomahaiguste ärahoidmiseks ja tõrjeks loodi 1924. aastal Rahvusvaheline Epizootiate Büroo (OIE). Kuigi tänasel päeval kannab ühendus nime Maailma Loomatervishoiu Organisatsioon (WOAH). Eesti liitus WOAH (endise nimega OIEga) 1992. aastal. Käesolevaks ajaks on WOAHiga liitunud enamik maailma riike.

WOAHi peamised ülesanded on:

• hallata andmebaasi, mis sisaldab informatsiooni loomade nakkushaiguste leviku kohta maailmas,
• edendada riikide koostööd loomataudide tõrje vallas,  
• levitada teavet tõhusatest tauditõrje meetoditest
• tagada kiire informatsiooni edastamine ohtlike taudide puhkemistest maailmas.

Eriti ohtliku loomataudi kahtlusest ja diagnoosimisest teavitab loomapidaja,, veterinaararst, labor ja teised isikud viivitamata  PTA lähimat esindust.

Muude haiguste korral tuleb selle kahtlusest või muudest kõrvalekalletest looma tervises peab loomapidaja või muu isik teavitama veterinaararsti.

Loomataudi leviku vältimiseks viib PTA loomapidamisehitistes läbi regulaarset järelevalvet ning teostab loomakarjades vajalikke uuringuid. Ennetava meetmena on kasutusel ka loomade vaktsineerimine, mille kulud kannab vastavalt ettenähtule riik (näiteks rebaste ja kährikute marutaudivastane vaktsineerimine) või loomapidaja (näiteks põllumajanduslindude vaktsineerimine Newcastle´i haiguse vastu).
Loomapidaja kohustus loomataudi leviku vältimiseks on pidada rangelt kinni bioturvalisuse meetmetest ning haiguse kahtluse korral koheselt informeerida sellest veterinaararsti.
Loomataudi korral tegutsetakse vastava haiguse jaoks koostatud üksikasjalikust tegevusjuhendist (vt loomataudide tõrje).

Eriti ohtlikest loomataudidest on Eestis diagnoositud:

• suu- ja sõrataudi (1982. a)
• sigade klassikalist katku (1994. a)
• Newcastle'i haigust (2007. a)
• viiruslikku hemorraagilist septitseemiat kasvanduse kaladel (2011. a)
• sigade Aafrika katku metssigadel (alates 2014. aastast) ja kodusigadel (2015-2017 ning 2021. ja 2023. a)
• kõrge patogeensusega lindude grippi nii kodu- kui metslindudel (alates 2021. a).

Loomataudid