Parlament ja nõukogu võtavad õigusaktid vastu seadusandliku tavamenetluse raames
Suurem osa ELi õigusaktidest võetakse vastu seadusandliku tavamenetluse raames, milles Euroopa Parlamendil (mis on valitud otsevalimistel) ja Euroopa Liidu Nõukogul (27 ELi liikmesriigi esindajad) on võrdne sõnaõigus. Komisjon esitab seadusandliku ettepaneku Euroopa Parlamendile ja nõukogule, kes peavad teksti osas kokku leppima, et sellest saaks lõpuks ELi õigusakt.
Kuidas see toimib?
Õigusakti eelnõu mitme lugemise käigus vaatavad Euroopa Parlament ja nõukogu teksti läbi ning vajadusel muudavad seda. Kui need kaks institutsiooni muudatustes kokkuleppele jõuavad, võetakse kavandatud õigusakt vastu. Kui Euroopa Parlament ja nõukogu ei jõua muudatustes kokkuleppele, toimub teine lugemine. Kui ka teisel lugemisel kokkuleppele ei jõuta, otsustab ettepaneku üle „lepituskomitee“, kuhu kuulub võrdne arv nõukogu ja parlamendi esindajaid. Ka komisjoni esindajad osalevad koosolekutel ja esitavad oma seisukohad. Kui lepituskomitee jõuab kokkuleppele, saadetakse tekst Euroopa Parlamendile ja nõukogule kolmandaks lugemiseks, et selle saaks lõpuks õigusaktina vastu võtta. Neil harvadel juhtudel, kui nad üksmeelele ei jõua, jääbki õigusakt vastu võtmata.
Lisateave Euroopa Parlamendi ja nõukogu rollide kohta ELi tavapärases õigusloomeprotsessis.
Seadusandlikud erimenetlused
Neid menetlusi järgitakse üksnes teatavatel erijuhtudel. Tavaliselt on ainus seadusandja ELi nõukogu ning Euroopa Parlamendi roll on vaid seadusandliku ettepanekuga nõustuda või esitada selle kohta oma seisukohad. Harvematel juhtudel võib ka vaid Euroopa Parlament õigusakte vastu võtta (pärast nõukoguga konsulteerimist).
Komisjon võtab vastu
Nõukogu või Euroopa Parlament võivad anda komisjonile õiguse võtta vastu kahte liiki muid kui seadusandlikke akte:
- rakendusaktid, millega võetakse meetmeid, et tagada õigusaktide ühetaoline rakendamine kõigis ELi liikmesriikides.
- delegeeritud aktid, millega muudetakse või täiendatakse olemasolevaid õigusakte, eelkõige selleks, et lisada uusi mitteolemuslikke õigusnorme;
Rakendusaktid ja delegeeritud õigusaktid
Aluslepingute läbivaatamine
Kogu ELi õiguse aluseks olevaid ELi aluslepinguid võidakse läbi vaadata, et kohandada ELi õigusakte ja poliitikat vastavalt muutunud olukorrale. Aluslepingute muutmiseks on vaja kõigi 27 ELi liikmesriigi ühehäälset nõusolekut.
Aluslepingute läbivaatamiseks on kaks võimalust:
- tavalist läbivaatamismenetlust kasutatakse siis, kui aluslepingutesse tehakse olulisi muudatusi, nagu ELi pädevuse kitsendamine või laiendamine;
- lihtsustatud läbivaatamismenetlust saab kasutada selleks, et teha muudatusi, mis on seotud ELi sisepoliitika ja meetmetega näiteks järgmistes valdkondades: põllumajandus ja kalandus, siseturg, piirikontroll, majandus- ja rahanduspoliitika, tingimusel et muudatustega ei laiendata ELi pädevust.
Riikide parlamentide roll
Komisjon esitab seadusandlikud ettepanekud riikide parlamentidele samal ajal, kui Euroopa Parlamendile ja nõukogule, andes ka neile võimaluse reageerida omapoolse arvamusega.
Valdkondades, kus õigus tegutseda on jagatud ELi ja liikmesriikide vahel, kontrollivad riikide parlamendid, kas meetmeid oleks tõhusam võtta riiklikul või piirkondlikul tasandil (subsidiaarsuse põhimõte). Seda nimetatakse „subsidiaarsuse põhimõtte järgimise kontrolli mehhanismiks“.